Et alustada päris algusest, siis tuleks rääkida Hiiumaa rannakalurist Imre Kivist, kes on kogu oma teadliku elu tegelenud kalapüügiga. Ise nimetab ta seda “teatud sorti haiguseks”. Algul õngega, pärast traalmeistrina traallaevadel, hiljem maale jäädes rannakalurina võrkude ja mõrdadega. Millalgi sajandivahetuse paiku sai selgeks, et kui tahta ise rohkem püügiga tegeleda, siis müügiga tegeleda ei jõua.

Nii jõudiski ta selleni, et 20. mail 2000. aastal avas ta oma väikese müügikioski Kärdla turul. Aga elu muutub ja koos sellega isegi hiidlaste kalasöömise harjumused. 15 aastaga kuivasid järjest kokku värske kala kogused ning üha rohkem nõuti fileed, suitsukala ja muid kalatooteid. Selgeks sai see, et kui ise kala väärindama ei asu, tuleb peagi uksed kinni panna. Õnneks sobivalt samal ajal avanesid Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi meetmed, mille kaudu sai taotleda toetust just väärindamisele ja turustamisele.